Kriitilised nähtused ja pidevad faasisiirded

Keemine ja sulamine on esimest liiki faasisiirded: kaks faasi eksisteerib lühikest aega koos, ja vedeliku gaasiks muutmine maksab kindla varjunud soojuse hulga, ehkki temperatuur selle toimumise ajal ei muutu. Pidev faasisiire ei näe selline üldse välja. Ferromagnet, mis kaotab magnetiseerituse soojenedes läbi Curie punkti, või heelium, mis muutub jahtumisel ülivoolavaks — mõlemal juhul liigub süsteem sujuvalt ühest faasist teise, ilma varjunud soojuseta ja kahe koos eksisteeriva faasita, ainult korrastusparameeter (ferromagneti puhul magnetiseeritus) kahaneb pidevalt nullini.

Kriitilise punkti huvitavaks teeb mitte korrastusparameeter ise, vaid see, kui järsult süsteem täpselt sellel temperatuuril väikesele häirele reageerib. Erisoojus, magnetiline vastuvõtlikkus, korrelatsioonikaugus — need kõik lähevad seal lõpmatuseni ja teevad seda astmeseaduste järgi: korrastusparameeter ~ (Tc − T)^β allpool Tc-d, vastuvõtlikkus ~ |T − Tc|^−γ mõlemal pool. β, γ ja teised kriitilised astendajad on mõõdetavad arvud, mitte vabalt valitud sobivusparameetrid.

Kõige tähelepanuväärsem on universaalsus: vedelikul selle vedelik-gaas kriitilises punktis ja magnetil Curie punktis võivad olla täpselt samad kriitilised astendajad, ehkki üks käib tiheduse ja teine spinnide joondumise kohta. Astendajad määrab lõpuks ainult ruumi dimensionaalsus ja korrastusparameetri sümmeetria — kõik konkreetsete aatomite või jõudude kohta pesevad kriitilise punkti lähedal välja. Just seepärast uuritakse kriitilisi nähtusi omaette teemana, sõltumatult sellest, milline materjal parajasti üleminekus on.