Laamtektoonika ja Maa siseehitus

Maa ei ole ühtlane kivimist kera. Tihedus järjestas selle juba varases arengujärgus kihtideks: tahke raud-nikkel-sisetuum tohutu rõhu all, vedel välistuum, mille keerlev liikumine tekitab Maa magnetvälja, paks tahke vahevöö ning õhuke, rabe välimine maakoor. Vahevöö on tahke kivim — see ei voola inimlikul ajaskaalal nagu vedelik —, kuid pideva rõhu all miljonite aastate jooksul deformeerub ja roomab samamoodi nagu liustikujää või kuum klaas, aeglaste konvektsioonivoolude näol, mida käivitavad tuumast lahkuv soojus ja radioaktiivne lagunemine vahevöös endas.

Maakoor on jagunenud umbes tosinaks suureks tektooniliseks laamaks, mis liiguvad selle aeglaselt konvekteeruva vahevöö peal. Kohas, kus laamad keskookeani seljandikel lahku liiguvad, tõuseb magma üles ja jahtub, luues uut maakoort; kus tihedam ookeanilaam kohtub kergema mandrilaamaga, vajub see (subdutseerub) tagasi vahevöösse, tõmmates enda järel ülejäänud laama kaasa — protsess nimega laama allatõmme, mis osutub laamade liikumise suuremaks põhjustajaks kui vahevöö poolt altpoolt tõmbav konvektsioon. Kus laamad põrkuvad, lähenevad või libisevad üksteise kõrvalt mööda, vabaneb kogunenud pinge lõpuks maavärinatena, ning piiridel ja kuumapunktides tõusev magma tekitab vulkanismi.

Miski sellest ei toimu inimlikul ajaskaalal kiiresti — laamad liiguvad paar sentimeetrit aastas, umbes samas tempos nagu küüned kasvavad —, kuid sadade miljonite aastate jooksul on see kokku pannud ja lõhkunud terveid superkontinente, avanud ja sulgenud ookeanibasseine ning ehitanud kõik Maa mäeahelikud.