Erirelatiivsusteooria postulaadid

Erirelatiivsusteooria tugineb ainult kahele väitele ja peaaegu kõik selle juures kummaline tuleneb nende sõnasõnalisest võtmisest. Esimene ütleb, et füüsikaseadused on kõigis inertsiaalsetes taustsüsteemides ühesugused — iga ühtlase kiirusega liikuv labor on sama hea kui iga teine ja ükski selle sees tehtud katse ei suuda öelda, et just sina oled see, kes liigub. Teine ütleb, et valgus liigub vaakumis iga vaatleja jaoks sama kiirusega c, ükskõik kuidas allikas või vaatleja liigub.

Just teine postulaat läheb vastuollu igapäevase kogemusega. Kui jooksed lahkuvale bussile järele, väheneb bussi kiirus sinu suhtes. Kui ajad valgusimpulssi taga kiirusega 0,8c, on selle kiirus sinu suhtes ikkagi täpselt c, mitte 0,2c. See ei ole mõõtmisviga ega ligikaudsus, mille täpsemad mõõteriistad paljastaksid — nii katsed tegelikult näitavad ja sellele eeldusele on kogu ülejäänud teooria üles ehitatud.

Midagi peab järele andma ja järele annab eeldus, et kõigil vaatlejatel on üks ühine kell ja üks ühine mõõdupuu. Kui c on kõigi jaoks sama, peavad ajavahemikud ja pikkused sõltuma sellest, kes neid mõõdab — ning just sellest tulenevadki aja aeglustumine ja pikkuse kahanemine. Pane tähele, mis järele ei anna: mõlemad vaatlejad on endiselt ühel meelel selles, millised sündmused toimusid ja millised seadused neid juhivad. "Kõik on suhteline" on loosung, mitte postulaatide järeldus.