SI määratlused, jälgitavus ja kalibreerimine

Suurema osa kahekümnendast sajandist oli kilogramm Pariisi lähedal hoiukambris asuv plaatina-iriidiumsilinder ja kilogramm oli see, mida see silinder kaalus. Määratlus töötas, kuid tal oli ebamugav omadus: ametlikud koopiad triivisid selle suhtes sajandi jooksul kümnete mikrogrammide võrra ja polnud võimalik öelda, milline neist oli muutunud. Alates 2019. aasta maist ei toetu ükski SI ühik esemele. Iga ühik on määratud konstandi arvväärtuse täpseks kuulutamise kaudu — sekund tseesiumi ülipeensiirde sageduse, meeter valguse kiiruse, kilogramm Plancki konstandi, amper elementaarlaengu, kelvin Boltzmanni konstandi ja mool Avogadro konstandi kaudu.

Sellest järeldub kaks asja. Määratlused on nüüd püsivad viisil, nagu ese kunagi olla ei saanud, ja need on demokraatlikud: iga labor, kus on Kibble'i kaal või optiline aatomkell, saab ühiku määratlusest lähtudes ise taasesitada, selle asemel et saata mass võrdlemiseks Prantsusmaale. Ja mis oluline — üleminekuhetkel ei muutunud midagi mõõdetavat. Järjepidevus kavandati sisse, nii et uus kilogramm ühtib vanaga selle mõõtemääramatuse piires, millega vana tunti, ja ükski varasem mõõtmine ei vajanud ülevaatamist.

Ühiku taasesitamine on eriala töö, selle kasutamine mitte, ja neid kaht ühendab jälgitavus. Mõõtmine on jälgitav siis, kui selle tulemuse saab siduda määratluse taasesitusega katkematu võrdluste ahela kaudu, kus iga lüli on dokumenteeritud ja annab oma panuse mõõtemääramatusse. Praktikas: rahvuslik metroloogiaasutus taasesitab ühiku, kalibreerib etaloni, see kalibreerib tööetaloni, see omakorda sinu lauapealse mõõteriista, ja mõõtemääramatus kasvab igal sammul veidi. Just seepärast esitab kalibreerimistunnistus hälbe ja mõõtemääramatuse, mitte otsuse, just seepärast kalibreerimised aeguvad ning just seepärast ütleb paljude kohtadega mõõteriist ilma ahelata sinu taga ainult seda, mida ta kordab, mitte seda, mis on tõsi.