Keemiline side

Aatomid seonduvad, sest seotud olek on madalama energiaga kui lahutatud olek. See üksainus asjaolu lahendab keemia kõige visama väärarusaama: sideme lõhkumine maksab alati energiat ja sideme moodustumine vabastab seda alati. Reaktsioonid eraldavad soojust siis, kui saadustes tekkivad sidemed on tugevamad kui lähteainetes lõhutud sidemed — mitte kunagi seetõttu, et sidemete lõhkumine midagi vabastaks.

Õpikukategooriad on iooniline ja kovalentne: elektronid antakse täielikult üle või neid jagatakse. Kuid need on ühe pideva skaala kaks otsa, mitte kaks eraldi liiki. Määrav suurus on elektronegatiivsuste erinevus. Suur erinevus tõmbab elektroni täielikult üle ja annab ioonid; erinevuse puudumine annab võrdse jagamise; kõik vahepealne annab polaarse kovalentse sideme, mis on jagatud, kuid kaldu. Vesi on tähtis vahepealne juht — O–H sidemed on kovalentsed, kuid tugevalt polaarsed, ja just see teeb veest suurepärase soolade lahusti ning on põhjus, miks jää ujub.

Just see asend skaalal ennustabki tegelikult käitumist. Ioonilised tahkised moodustavad jäiku võresid, mistõttu need sulavad kõrgel temperatuuril, lahustuvad vees ja juhivad voolu sulanult või lahustunult. Kovalentseid molekulaarseid aineid hoiavad koos ainult nõrgad molekulidevahelised jõud, mistõttu need sulavad madalal ega juhi voolu peaaegu kunagi. Oktetireegel on kasulik muster paljude nende nähtuste taga, kuid see on rusikareegel tõeliste eranditega — boor rahuldub kuue elektroniga, fosfor ja väävel ületavad tavapäraselt kaheksat — ning selle käsitamine seadusena tekitab rohkem vigu, kui ära hoiab.